Raivo Tafenau arvates pole 55. sünnipäev muidugi midagi erilist, aga samas usub ta, et see on tore iga, millal vaadata veidi tagasi ja meenutada neid tähtsaid sündmusi, mis aitasid Eesti ühel karismaatilisemal saksofonistil kujuneda selliseks muusikuks ja inimeseks, keda täna teatakse ja tuntakse. Aga võibolla ei tea me temast veel kõike? Allolev intervjuu annab vastuse.
Mis Sind ja millal muusika juurde tõi? Arvan, et kogu selle muusikuks saamise juures alates lapsepõlvest on üks üldistav sõna nagu juhus. Juhus, et minu onul oli üle üks bajaan, mille pidin ausalt välja teenima. Juhus, et hiljem olid kõik suuremad vene bajaanid poes tuksis ja isa ostis akordioni. Juhus, et minu Audru kooli lauluõpetaja Aili Tamm märkas minus midagi, kui poistekooris laulsin ja lausa sundis mu vanemaid mind musikakooli panema. Juhus, et mulle juhtus fantastiline akordioniõpetaja Reet Nurming, kes piitsa ja prääniku meetodit kasutades tegi minust fanaatilise akordionisti. Juhus, et Pärnu Koidula kooli puhkpilliorkestris jäi üle saksofon, mitte tuuba, tromboon, rinnalt või suur trumm. Juhus, et Vene armees sattusin puhkpilliorkestrisse, kus kapi tagant leidsin vana saxi, mille putitasin enam-vähem mängukõlblikuks. Juhus, et Anne Veski kutsus mind oma bändi, millega tuiasime mööda Venemaad ja millega sain jõhkralt harjutada. Juhuslikult on sattunud ka minu erinevatesse bändidesse fantastilised muusikud ja juhuslikult on minu kõrval juba üle 30 aasta olnud Signe, kes on lihtsalt suurepäraselt mõistev inimene, arvestades minusuguse muusiku eklektilist pereelu ja ekstsentrilist iseloomu. Need kõik juhused on kujundanud minust täpselt sellise tegelase, kes ma praegu olen.
Millise kohaga Eestis seostuvad Sinu lapsepõlve eredaimad mälestused? Kuna minu lapsepõlv möödus Audrus, siis loomulikult tulevad kõige eredamad mälestused just sealt. Võib-olla muusikaalane kõige eredam ja meeldejäävam sündmus oli solfedžo suuline lõpueksam, kus pidin laulma noodist. Kuna mul oli just tekkinud häälemurre ja minu hääleulatus oli maksimum kvart, siis hakkasin kõrgematel nootidel kukke viskama. Tulin sellest niimoodi välja, et laulsin ettenähtud harjutuse falsetiga. Jube piinlik oli, kuna plikad kõrval itsitasid, aga sain maksimumhinde.
Kelleks sa lapsena saada tahtsid? Lapsena tahtsin ma saada muidugi autojuhiks. 🙂
Mis lisaks muusikale Sulle samasugust naudingut pakub? Olen siiani väikestviisi tehnikahuviline ning teen igal aastal korraliku tsiklireisi. Sel aastal läbisime 3000 km Portugali, samuti on tehtud Horvaatia, Austria ja sõidetud ümber Balti mere. See huvi sai alguse juba lapsepõlvest, kui minu vanaisa kinkis mulle võrri. Edasi oli asi lihtne- päeval kool, õppimine ja akordioni harjutamine ning õhtul nina õline. Ehitasin neid lõpuks ise nullist kokku ja olin üle-küla vennike. Praeguseks hobiks ongi taastada just need 70ndate aastate võrrid, millega poisinolgina küla vahel laiasin. Üks on valmis ja kaks järgmist ootel.
Kuidas erineb jazzmuusiku elu mõnda teist stiili (nt klassikat) viljeleva muusiku elust? Üks asi on kindel, et püsida tasemel peame kõik kõvasti harjutama. Ja pidevalt. Klassikalistel muusikutel on muidugi minule täiesti arusaamatu, kõrgetasemeline noodist lugemise oskus, samuti oskus dirigenti jälgida. Jazzmuusikud taaskord peavad usaldama oma sisemist rütmitunnet ja looma muusikat hetkes. Tegelikult väga kummaline olukord, kui tunnen ennast ilma noodita palju paremini, kui noodiga, ja tean millest räägin, kui ütlen, et sellest ei saa jälle klassikalised muusikud aru. Nii, et oleme võrdselt tähelepanuväärsed tegelased. Hiljuti ütles mulle üks tuhandeid inimesi alati kohale tõmbava rokkbändi bassimängija- Taff mul on Sinust kahju, sest sa pead kogu aeg harjutama, et heas vormis olla. Süldibändid lükkavad lihtsalt arvutile otsa taha ja rahvas hullub. Mina nii ei oska, tahaksin oma jutu ausalt publikule ära rääkida.
Millist muusikat Sulle kuulata meeldib? Sinu viimane muusikaelamus? Kuulan muusikat pigem autos ja mõnes väga heas seltskonnas panen mängima oma kindlaid lemmikuid, mis on ajale vastu pidanud. Nendeks on Keith Jarrett, Jan Garbarek, Pat Metheny, John Coltrane, kes olid, on ja jäävad minu setlisti igavesti. Kui ma maal sauna teen, siis mängib seal alati Klassikaraadio. Alati! Kui nüüd mõelda kontserdielamuse peale, siis viimane oli umbes aasta tagasi Kumus, kui Marilyn Mazur, koos euroopa muusikutega, andsid vapustava kontserdi. Seal mängis ka meie Peedu Kass. Kuidagi niiiii õige tundus see olevat. Kontserdielamusi on palju, mõned ununevad kohe, mõned saadavad mind mitu kuud.
Millist raamatut viimati lugesid? Viimane raamat, mida lugesin oli Edward Rutherfurd- New York. Ajalooline põnevusromaan alates Manhattanil elanud indiaani kalurikülast kuni kaksiktornide hukuni välja. Selles raamatus käib kõik läbi, nii orjandus kui ka jazz. Teine, mis sama mahukas ja mida ma ilmselt oma lastele ei soovitaks, oli Edvard Radzinski- Koba Apokalüpsis. Jutt siis ühest hullumeelsemast ja paranoilisemast diktaatorist läbi aegade, Stalinist.
Milline äpp on Sinu nutitelefonis peamine, mis kasutusel on? Mul on kolm absoluutselt lemmikut äppi ja need on Spotify, Booking ja Elisa e-raamat.
Kuidas näeb välja Sinu ideaalne puhkepäev? Minu kalender tekitab minus aegajalt selliseid situatsioone, et kui on väga palju kontserte ja mänge, siis tahaks puhata kamina ees väikese punaveiniga. Ja teinekord on jälle vastupidi, et kui pikka aega niisama vedeletud, siis tunnen, kuidas just lavale pääsedes puhkan.
Keda imetled ja millest vaimustud? Ma vaimustun eelkõige positiivsetest, hea huumorimeelega inimestest, kellega on mõnus omavahel heasoovlikult ilkuda. Samuti nendest, kes ei võta oma elukutset ja iseennast liiga tõsiselt. Imetlen oma ala fanaatikuid, ükskõik, mis elualal, sest nemad on suutelised värskendama meie kõigi jaoks olulist maailmapilti.
RAIVO TAFENAU 55 KONTSERDID TOIMUVAD:
15.11 kell 20:00 Tartus Erinevate tubade klubis
16.11 kell 19:00 Haapsalu Jazziklubis
30.11 kell 21:00 Tallinnas NO99 Jazziklubis
4.12 kell 19:00 Rakvere Jazzukohvikus
Rohkem infot: https://www.jazz.ee/live-jazz/